Minu taastumisteekond algas seitse aastat tagasi. Võiks arvata, et praeguseks olen ma tasakaalukas ja edukas inimene, kes ei vaja ei teraapiat ega ravimeid. Nii see ei ole.
Paljud asjad on paranenud, aga samas olen ma muutunud müra suhtes tundlikumaks, ma olen uimasem ning ei suuda eriti hästi keskenduda. Üldiselt tulen ma endaga toime, kuid muresid on endiselt.
Viimasel ajal on mulle raskusi tekitanud impulsiivsus ning sellega tegelemine on keeruline, kuna ma ei tea isegi seda, kas see on päris. Üks mustreid, mida olen ka teiste varasemalt raskelt traumatiseeritud inimeste puhul märganud, on see, et kui nende elu muutub lõpuks rahulikuks on raske sellega kohaneda. Alguses tundub see tore ning chill, aga kui keegi on olnud pikka aega stressirohketes olukordades, on nii ta vaim kui keha juba vormitud nende jaoks. Kui neid jamasid enam ei toimu, satub aju n. ö. segadusse ning võib stressisignaale saata kas valedes olukordades või otsida võimalusi nii reageerimiseks nagu juba sisse harjunud on.
Viimasel ajal olen ma end pidanud impulsiivseks: tikud, klaaspurgid jms tekitavad minus soovi midagi kas hävitada või endale viga teha. See ei tundu üldiselt enesehävituslik ega kuidagi suitsiidne, pigem nagu "miks mitte?"
Kas ma otsin ise jamasid, kuna ma olen sellega harjunud ning vajan mingisugust tähelepanu või on see midagi, mis pole minuga seotud? Kas see on minu häirete osa või midagi, mida ma saaksin lihtsalt otsustada mitte teha?
Õnneks on mul homme kohtumine mu psühholoogiga, niiet ma saan seda temaga arutada. Need pisikesed ümarad armid minu kätel aga on tõenäoliselt jäävad.
Comments
Post a Comment